Ma ei ole jälle siia nii kaua kirjutanud, aga suvi ju. Ja kooli lõpp. Ja aeg enne elu esimest eksamit. ja just eksam tekitab mulle peavalu, ja muidugi, see ei ole nii tähtis ega raske kui 12. klassi eksam, aga siiski, elu esimene ju.
Igatahes, minu elu viimane nädal on väga rutiine olnud: Hommikul jooksen kooli, koolist jooksen koju tagasi, siis tunniks/paariks rõdule päevitama, siis teen süüa ja siis väsinuna voodisse, ja nii pm iga päev. Uskumatu või mitte aga mulle selline rutiin isegi meeldib, väga lebo.
Täna, päevitades, lugesin ma raamatut "Marley ja mina" nutsin ma nagu väike laps. Ei, see oli kõvasti hullem, ma nutsin enda pea valutama ja näo paiste. Ma ei olnud seda filmi enne näinud, kuid teadsin mis seal toimuma hakkab. Siiski ma ei uskunud, et see nii kurb oli, kuskil 2-3 viimast peatükki lugesin ma nii, et pisarad voolasid. Ja kohe väga kub oli. Pikemalt ei tahaks ma sellel teemal peatuda, sest kui on veel keegi, kes ei ole seda raamatut lugenud siis neil oleks seda siis suht igav lugeda.
Ja hiljem hakkasin ma enda koera igatsema, hetkel on mu vanemad teises Eesti otsas puhkamas ja tema on nendega. Minu koer on kõige nunnum, kõige totum ning ühtlasi ka kõige targem. Ta saab kohe seitsme aastaseks, ent käitub ikka nagu kutsikas. Ta on kõige ilastavam, kõige võimatum, tugevaim(proovige vaid temaga läbi rahva kõndida), kõige raskem( eriti meeldib talle oma 20-kiloga sinu peal tatsuda). Ta on minu musi, ning jah, ta hüüdnimi on Kiisu, aga see teeb ta isegi veel armsamaks.
Ja üks supernunnu Ossu on ka mul.
Ning üks väike nipp ka, ma tean, et paljud maadlevad sääsehammustsustega. Selle vastu aitab see, kui neid kohti, mis sügelevad õunaäädikaga hõõruda. Veits kipitab küll, aga vähemalt hijlem enam ei sügele.
No comments:
Post a Comment