Mis mu blogiga toimub?

Äkki keegi oskab mind aidata. Nimelt, kirjutades tulevad ilusti uued lõigud, aga kui ma ära postitanud siis kaovad need lõigud kõik ära. :( Tahtsin öelda, et ei ma ei ole lolliks läinud ning jätkuvalt kasutan enter nuppu, aga blogi ise mängib mulle siin vingerpussi ja teeb mu teksti nii koledaks ja halvasti loetavaks. Vabandused!

Kuhu ma vestlusele pääsesin?

Tere taas ja vabandused suure vahe pärast. See väike gripp, millest ma siin kirjutasin, osutus hoopis vihaseks bronhiidiks. Sain isegi paar tundi haiglas veedetud, kuid nüüd olen lõpuks enam-vähem terve. Esmaspäeval(!) lähen siis kooli ka jälle. Pärast kahte nädalat! Kõige esimesena avalikustas tulemused 32. keskkool. Punkte sain vähe, kokku vist ainult 31/60. Aga vestlusele siiski pääsesin. Vestlus oli kiire ja lühike. Jutu mõte oli, et ajaloo ja õigluse klassi pääsen ma kindlalt, kuid humaniaarsuuna kohta pole veel kindel. Siiski, mulle anti lootust, et pääsen sinna. Siis sain teada ühiskatsete kohta. Eesti keeles sain 33 punkti, üldvõimekuses 15 punkti, matemaatikas 32 punkti, füüsikas 25 punkti ja inglise keeles 54 puntki. Vestlusele pääsesin GAG´i ja 21. kooli. Gagis olen juba käinud ja väga tore oli. Kartsin palju hullemat, aga seal hoopis kiideti mu hindeid, käitumist ja hoolsust ning üldse toonitati, et ma tundun nii mõistlik ja sümpaatne mõtlev noor olevat. Kokku sain vestluse eest 40/50 punkti. 21. kooli vestlusel pole ma veel käinud ja ma kardan, et ma ei lähe ka. Ma niikuinii ei taha sinna minna ja siis ma ei taha kellegi, kes VÄGAVÄGA sinna kooli minna tahaks, kohta ära võtta. Oma koolis sain ma väga üllatava neljanda koha. :D Niiet, pääsesin ikka Lügi. :D Hugo Treffnerisse ei pääsenud isegi vestlusele. Kartsin, et see löök tuleb rohkem haiget tegevam, kuna ma VÄGA ju tahtsin sinna kooli minna. Aga tegelikult ei olnud, paariks tunniks läks tuju ära aga see oli ka kõik. Ju siis polnud Treffner minu jaoks veel valmis. :D Ühisgümnaasiumi vestlusele pääsesin ka. Kuid jällegi, erilist soovi mul sinna kooli minna pole, sest 32. olen ma kindlalt sees ja 32 on ikka kõvasti sümpaatsem kool. Nii, ja see oligi kõik. Üldiselt jäin tulemustega rahule. Muidugi oleks võinud paremad punktid tulla, kuid mis siis ikka.

Kui tervis veab alt...

Ma vist ei lõpeta lähiajal neid koolidega seotuid postitusi. Tõsine eestlane-alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Igatahes, kuigi mult juba küsiti kuidas mul katsetel läks, ei räägi ma veel sellest. Ootan ära kuni viimane(ühisgümnaasium) tulemused avalikustab, et siis teha üks suur koondav postitus. Millest ma aga tahtsin täna rääkida on see, et hoidke oma tervist. Mina olin üks neist kes esimeste plusskraadidega talevmantli kappi viskas ja kevadjakiga käima hakkas. Big-big mistake. Okei, minu haigus algas nii: neljapäeval käisin Soomes(ostsin lõpukleidi ära, aga sellest tuleb varsti-varsti veel eraldi postitus) siis oli juba hääl natuke imelik, reedel koolis hakkas kurk õrnalt valutama ja hääl meenutas alkohooliku oma, laupäeval olin lõuna-eestis, külastasin sugulasi ja käisin surnuaias, õhtul varisisesin voodisse ja lõdisesin külmast, kuigi olin kolme teki all. Ärkasin korraks üles, kraadisin ennast(37.8) ja jäin kohe uuesti magama. Pühapäeval ärkasin 37.4 palavikuga, kuid enesetunne oli nagu auto alla jäänud kassil. Esmaspäeval otsustasin siiski veel mtte kooli minna ja puhata(kuid ärkasin kohutava peavaluga) palavikku ka hommikul polnud. Kuid kuskil kella viie paiku läks olemine väga halvaks, olin kahe teki all ja ikka värisesin. Kraadisin ja tulemuseks sain tubli 38.2. Hea saavutus, nagu mu ema ütles. Täna, teisipäeval on juba natuke parem olla, palavikku enam ei ole kuid köhin ning hääl on ikka ära. Eriti rõõmustav on see, et mul paari tunni pärast vestlus(jah, vähemalt ühte kooli olen ma juba vestlusele saanud, kuhu, ma veel ei ütle) ja ma kardan, et ma vestluse ajal lihtsalt köhin direktorile näkku. Aga mu haiguse juures on hea külg ka. Mul pole aega ega viitsimist olnud, et vestluse pärast närvitseda. Varsti teengi endale näo pähe, panen paksu mantli selga ja lähen aga uimasena ja igasugu ravimeid täistopituna vestlusele. Elu on nii ilus. Btw, ma lihtsalt tahtsin Laura sind nii tänada oma julgustava jutu eest. Nimelt, Laura nimeline neiu helistas mulle eile õhtul ning oli täiesti kindel, et mul on viiruslik meningiit ja ma suren homme ära. Tänks düüd, nii julgustav ja kaastundlik. :D